See kõik sai alguse paar nädalat tagasi, kui otsustasin endale lõpuks "Cyberpunk 2077" osta. Olin seda mängu oodanud aastaid ja vaatasin lõputuid treilereid, lootes kogeda elamust, mis viiks mind kuhugi täiesti uude maailma. Kõrged korrusmajad, neoonvalguses tänavad ja küberimplantaadid, mis muutvad inimese oma varjust võimsamaks. See pidi olema täpselt minu unistus. Aga kui ma selle mängu käima panin, siis… noh, pole mõtet keerutada – see oli pettumus. Alguses olin ma veel lootusrikas. Mõtlesin, et äkki asi on minus ja et küllap hakkab see mäng peagi hoogu koguma. Aga mida rohkem ma mängisin, seda rohkem hakkasid mind häirima igasugused tehnilised vead, lag’d ja poolik lugu. Kõik see hüperreaalne maailm tundus justkui natuke tühi, mitte selline, nagu olin ette kujutanud. Midagi jäi puudu, aga ma ei suutnud näppu peale panna. Ühel õhtul, kui olin jälle mängu lõpetanud ja vihaga arvuti kinni pannud, hakkasin mõtlema, et võib-olla on viga selles, et otsin elamust, mida arvutimäng ei suuda pakkuda. Mõtlesin tagasi oma noorusajale ja sellele, kuidas mängisin sõpradega lauamänge. Siis ei olnud vaja ultra-reaalseid graafikaid, et tunda ennast samuraina või pätina tänavate sünges varjus. Piisas sellest, kui kaartidel olid korralikud pildid ja fantaasia aitas kõik muu täita. See pani mind mõtlema – kas on võimalik mängida "Cyberpunki" lauamänguna? Otsisin veidi internetist ja sattusin "Cyberpunk RED" peale. See tundus päris paljutõotav. Aga probleemid ei jätnud mind sugugi rahule. Esiteks – mu põlved. Nagu need mõlemad oleks otsustanud ühel häälel, et minust saab nüüd lõpuni välja diivanikaunistus. Mõte sellest, et peaksin sõpradele külla minema või neile küünla süütama ja mingi laud välja vedama, tundus lausa valulik. Ja siis veel see kelder... Ah, see kelder, mida ma endiselt kutsun enda "mänguruumiks," kuigi reaalsus on midagi muud. Kuu aega tagasi, pärast nädalatepikkust vihma, märkasin, et seal hakkas vesi sisse tulema. Kogu põrand oli kaetud külma ja sogase veega. Veel suurem "küberpungilik maailm," kui olin osanud arvata. Kõik need riiulid, mis olid täis minu vanu, armastatud lauamänge, olid nüüd küll veel ohutus kauguses, aga niiskus tõusis ja ma teadsin, et pole kaua aega, kuni kõik hakkab hallitama ja lagunema. Mõtlesin sellele, et kui ma üldse tahan "Cyberpunk RED-i" mängida, siis peab see olema kuskil kuivas ja rahulikus kohas, mitte selles basseinikeldris. Aga nii või teisiti tundus see mulle rohkem reaalse maailmaga haakuv kui arvutimäng, mis lubas mulle vabandusi, kui ma jälle "vea" otsa sattusin. Niisiis, läksin lõpuks lauamängupoodi, komberdades oma valutavate põlvedega. Müüjale rääkisin loo oma täislastud keldrist ja lootustest "Cyberpunk 2077" osas. Ta kuulas mind ja ütles, et olen õiges kohas, naeratas ja andis mulle Cyberpunk RED-i karbi. See tundus nii paljutõotav, et lausa mõte valutas vähem. Aga ma ei oska mängida seda. Keegi oskab ehk?